Sellele olen viimasel ajal alles mõtlema hakanud. Lugedes igapäevaseid uudiseid ..neid korra sirvides..vaadates uudiseid..ja arvates, et maailma asjad on selged, siis usun, et kaugeltki mitte.
Kuid kui paljud sellele mõtlevad?
Usun, et see kursus on samuti selleks mõeldud, et me hakkaksime oma uudiseid läbi mõtlema, ning ka seda, mida me ise öelda tahame.
Kommunikatsioon on hea viis, millegi esitamiseks, näitamiseks või isegi uskuma panemiseks, see kuidas kommunikeeritakse miskit, see loob meile mingi kuvandi, mida kommunikeerija teha soovis.
Kuna olen riigiteaduste tudeng, siis kõige rohkem huvi pakkuv valdkond on minu jaoks poliitiline kommunikatsioon. Sealjuures on kõige paremini aru saada, palju kommunikatsioon tegelikult tähendab, sest ainult meedia kaudu, saab rahvas mõista poliitilist tegevust, mida parasjagu tehakse.
Toon siia ühe näite ajakirjandusest, kui info edasiandjast:
Voldemar Kolga artikkel
http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11822
Saar Polli uurimus oleks nagu näidanud, vähemalt ajalehtede järgi, et rahvas ihaleb kõva kätt, diktaatorit. Informatsioon oli nii tähtis, et presidentki ei saanud uusaasta- ja ka iseseisvuspäeva kõnes seda "fakti" märkimata jätta, manitsedes rahvast jääma truuks demokraatia aadetele.
Tegelikult ei olnudki küsitluses üldse "kõva käe" küsimust, uuriti, kas tahetakse tugevat juhti. Selline oli reaalsus. Reaalsus aga ei ole meile antud vahetult, s.t (peaaegu) keegi ei hakka uurima Andrus Saare aruannet1 , vaid toetutakse ajakirjanduses esitatule. Rahvas, sh ka president, usub ajakirjanduses esitatut, kuna alginfo on raskesti kättesaadav ja vististi ka raskesti arusaadav.
Edasi muutus ajakirjanduse loodud reaalsuse tähendus: teade EMOR-i uurimusest "lükkas ümber" eelnevast uurimusest tuleneva teate - tegelikult ainult ca 10% inimestest tahab kõva kätt. Valitsus võis jällegi kergemalt hingata: rahvas on jäänud truuks demokraatia aadetele.
Kuidas sai siis tekkida selline ajakirjanduslik mull? Asi võis olla nii, et ajakirjanik rebis Saar Polli uurimusest välja küsimuse ja sellega seotud arvu, mida ta tõlgendas oma suva järgi kui diktaatori-ihalust. Presidendi Kantselei ei viitsinud raportit analüüsida (ei olnud aega) ning president tugevdas oma kõnega arvamust, eesti rahva seas on hulk inimesi, kes diktaatorit tahavad. Nii tekkiski ajakirjanduse abiga pealiskaudne teadmine, ajakirjanduslik mull, nagu öeldakse.
Poleks häda, kui tegemist oleks ainult pealiskaudse teadmisega. Häda on selles, et selline teadmine hakkab seostuma eelnevate teadmistega. Vähegi "mõtlev inimene" seostab diktaatori-ihalust kohe Savisaarega. EMOR-i uurimusest selgus aga hoopis ootamatu asi: tugeva käe all mõeldakse kõigepealt Savile, alles siis Savisaarele. Tegelikult polnud ju asi diktaatori-ihaluses, vaid soovis tugeva valitsuse järele, kes lööks korra majja. Nõrka valitsust ei taheta samamoodi nagu naine nõrka meest.
Ma olen sinuga 100% nõus. Arvasin ka kunagi, et kui loen uudiseid, siis olen maailmaasjadega kursis ja saan elust selge pildi, aga kus sa sellega. See on ainult pisike osa sellest mida meile tahetakse näidata ja kuidas tahetakse et me mõistaksime. See on see osa, mis võiks olla huvitav ja atraktiivne. Aga tihtipeale jään ma mõtlema, et mis on Tõde ja mis nurga alt ma nüüd uudist kuulsin.
VastaKustutaJust hiljuti avaldati artikkel kus räägiti sellest, et telefonimüügi inimesed teevad seda seadusega vastuolus ja neil on vaja kirjalikku luba, sattusin lausa paanikasse, sest ma teen seda tööd, aga kui hakkasin seadusi lugema, siis sain aru, et päris nii see nüüd ka ei ole - aga milleks siis külvata paanikat?
Meedia kätes on selles mõttes võim, et suudavad mõjutada neid, kes piirduvadki teatud artiklitega, ning ei süübigi kaugemale. Tõmbavad vaid just nimelt artakriivsed pealkirjad, ning mõni ainult loebki nt pealkirja ja arvab, et just nii asjad on.
VastaKustuta