Lōpusirgel

Lôpp-punkt!

Olengi kirjutamas oma viimast blogipostitust.. Pean tōdema, et seda on kuidagi kergem kirjutada, kui eelmisi postitusi.

Kahjuks on läbi saamas meie kommunikatsiooni ja ühiskonna kursus, ning kardan, et siin kohal lōppeb ka minu blogimine, kuid pean tunnistama, et sain oma hirmudest blogimaastikul üle, mille üle on mul ainult hea meel. See oli ka kindlasti üks kursuse eesmärke, et tudengid ōpiksid ennast teistele avama ja oma arvamust välja ütlema ning üles kirjutama. 

Kōige raskem oli minu jaoks pidada intervalli, et nädala jooksul teha kaks blogipostitust.. Minu jaoks kulges see rohkem nii, et alati pärast loenguid oli palju mōtteid ning mōtlesin peas, et nüüd koju minnes hakkan kohe blogima! Paraku nii see päris ei läinud.. Rohkem ikka niipidi, et kui hakkas neljapäev lähenema.. Siis tuli tuhin, et postitused vaja korda saada! 

Kōige meeldivam kursuse jooksul oli praktikum, mille raames siis pidime pildistama kommunikatsiooni. See oli kōige meeldivam seepärast, et sai näha, kui erinevalt me üksteisest asju näeme , ning mis kellele silma hakkab. Samuti meeldis mulle sellele järgnev loeng, kus me siis veel lahkasime neid pilte ja arutlesime, see oli üks huvitav loeng.

Kursusega jäin väga rahule, ning just nimelt seetôttu, et polnud see tuim teooria, vaid seda saime ise kodus lugeda, ning rohkem oli loovust pandud sellele kursusele ning ōppejōud tegi selle eriti huvitavaks , et lasi ka meil teemasi valida, mida loengus käsitlesime, ning mainimatta ei saa jätta ka seda, et väga meeldiv oli minu jaoks see,et moodles oli kōik kirjas täpselt ning selgelt.. See tähendab,et kōikide blogid olid nähtavak kohal ning kättesaadaval, ning ōppejōud pani punkt punkti haaval, st kuupäevaliselt kirja teemad ning materjalid, mis oleks abiks meile blogimisel, ning samuti jättis meile ruumi ise mōtlemiseks.

Kōike head! 😊

Uudismeedia- Dopingu skandaalid

http://sport.postimees.ee/2628618/nabist-saab-kahekordne-maailmameister-mmil-kulla-voitnud-iraanlane-jai-dopinguga-vahele

Pidevalt ..ikka ja jälle kuuleme dopingu skandaalidest.. Alles oli, kui oli suur dopingu skandaal eestis ujujast ja tema treenerist, kui tuli välja, et treener andis ujujale tema teadmata dopingut. See häbistas minu arvates kogu ujumisliitu. Miks ja mis paneb inimesi niimoodi käituma, sest need kōik asjad tulevad ju ometi välja. Milleks selliseid skandaale ja riskida nii enda ameti, kui ka teise inimese kutsumusega.

Igaljuhul oli see väga häbiväärne ja piinlik lugu lugeda eesti oma sportlasest..ja treenerist..

Sinna hulka ka varasem dopinguskandaal Andrus Veerpaluga. Muidugi see oli kōige suurem šokk tervele suusaspordi huvilistele ja sportlastele, kuid peale kohtu asja osutus Andrus siiski vōitjaks selles skandaalis. Kuid siiski môjus see kōik sellega seonduv eestlaste hinge negatiivselt...

Siin kohal tahaks aga hoopiski rääkida millestki positiivsemast, ning tänast uudismeediat sirvides leidsin just sellise positiivse uudise mida tahaks jagada! Nimelt 2006. Aastal MM kuldmedali vōitnud maadleja Heiki Nabi, kes viimati saavutas hōbemedali, on taaskord maailmameister ning kullaomanik, just nimelt seetōttu, et esikoha omanik iirlane jäi vahele dopinguga! Seega on pōhjust eestlastel ka rōômustada! 

Visuaalne kommunikatsioon

On kindel ja tõestatud fakt, et kõige tugevam emotsiooni loomise vahend turunduses on visuaalne kommunikatsioon ning värv omab selles väga olulist rolli. Värvi abil on võimalik stimuleerida sõnumit, muuta see positiivseks, negatiivseks, agressiivseks, pehmeks – värvi abil saab muuta iga inimese seisundit.

Kui rääkida konkreetsetest värvitoonidest, siis on lihtne: oranž ärritab maitsemeeli, punane stimuleerib, sinine loob usaldust ja kindlustunnet, roheline sümboliseerib värskust jne.

Enamjaolt on aga toodete ja teenuste taga peidus rohkem kui üks omadus või ambitsioon. Peaaegu alati on oma pooltosinat märksõna, mida soovitakse sihtgrupile edastada. Reegel on selline, et mida ühesem ja selgem sõnum, seda parem on tulemus, kuid värvipsühholoogias see reegel ei kehti.

Värvide abil on võimalik edasi anda põhjalikku emotsioonide kogumit silmapilkselt.

Lugesin seda artiklit, ning vaadates neid pilte, siis tōesti visuaalne kommunikatsioon on vahend, edastamaks edasi emotsiooni.. Ning aina rohkem paneb see mind ennast mōtlema, kui näen erinevaid reklaame..

Kōige huvitavamad olid näited, ning tahaksin neid ka teiega jagada:

Ahhetama panevalt luksuslik:

Stabiilne: 

Ōnnelik ja naiselik: 

Vahvad reklaamid linnapeal :))

Terve eesti kokkab, uhke suur kokamüts, mis annab lihtsale reklaamile selle pilkupüüdva ilme :))

Samuti viking line..kuhu  suure reklaamteksti asemel on pandud pallimeri..iga lapse unistus, seal möllata, ning juba on saanud reklaam oma tähelepanu.

Kolmandaks leidsin kooli eest hiigelsuure krōpsupaki..kas mitte ei tekita isu, siis korra haarata sellest krōpsupakist...väga vahvad ideed!

Praktikum!

F U kooliseinal? Tegemist on justkui rahvusvahelise sümboliga, mis ei lähe tōlkes kaduma.

Keskmise sõrme näitamine on Läänemaailmas halvustava tähendusega žest, mil näidatakse ülestõstetud keskmise sõrme pealmist poolt, aga ülejäänud sõrmed surutakse rusikasse. Ingliskeelsetes riikides kaasnevad sellega tihti halvustavad väljendid nagu fuck off või fuck you.

Keskmine sõrm on iidne fallose sümbol. See oli kasutusel juba Vanas Kreekas. Kreeka keeles oli selle žesti kohta sõna κατάπυγον (katapugon), mis oli moodustatud sõnadest κατά (kata, 'allapoole') ja πυγή (puge, 'kannikad'). 

Keskmise sõrme näitamise seaduslikkus erineb riigiti. Saksamaal on seadusesse kirjutatud selle eest trahv, aga näiteks venemaal ei sätesta ükski seadus, et see kuidagi solvav oleks.

Vaatluspäevik

Mina viisin kliendi kommunikatsiooni ja tarbimisühiskonna temaatikal vaatluse läbi üksinda. Vaatlus toimus Viimsi kaubanduskeskuse co-marketi toidupoes. Aset leidis see 23.ndal novembril, laupäeval 13.15 ajal. Minu vaadeldavaks objektiks oli perekond, kus oli mees,naine ning beebi. Tegemist oli noorte inimestega, ma pakuks vanuseks kuskil 23-24 ning beebi kuskil mõne kuu vanune.
Perekonda nägin suhteliselt kohe, kui olin platsis valima oma vaadeldavaid. Kuna valisin laupäeva antud vaatluse tegemiseks, siis oli see minu jaoks bingo. Antud ajal oli keskuses liikumas palju rahvast. Palju oli lastega peresid, üksikuid vanemaid lastega, kuid silma hakkas kohe neiu ja noormees, kes olid tulnud poodi väga pisikese beebiga, kes oli väikses turvatoolis.

Perekond suundus kindlameelselt toidupoe suunas, isa roll oli beebit kanda ning poodi minnes valiti toidukorvi asemel kohe suur käru, kuhu peale sai isa beebi tooli toetada. Edasi sammuti poe avarustest sisse, kõigepealt tuli ette puuvilja ning juurvilja lett. Sealt valiti üksteisele otsa vaadates ja küsivaid pilke saates kartulid..kurk..sibul ning miskit rohelist. Välja nägi see nii, et isa lükkas käru ning naine pani vajalikud asjad kärru. Tundus, et peas mingid mõtted olid, mille järgi poes liiguti, kuid otsest paberit või sellist ei olnud, et kust oleks lugenud, et mida vaja. Beebi oli suhteliselt rahul, ning tema sai vaid isa tähelepanu, kui too paarkorda teda kõhust kõdistas.
Puuvilja letist suunduti piima ning külma leti, kust valiti SOODUS hinnga kohukesed (lausa peoga), ning mingid kohupiima tooted, samal ajal  omavahelist arutelu ei toimunud, mida mina mehe suust kuulsin, oli vaid, et gaseeritud vett on vaja 2 suurt pudelit. Ema tähelepanu oli koondatud kõik sellele, et osta poest vajalik ning sealt minema saada, isa aga oli suhteliselt ükskõikse näoga ning kõndis käruga rahulikul sammul sinna suunda, kuhu naine suundus. Enne vorsti ja lihaletti aga pööras naine tarbe asjade vahele, sealt valides välja niisked salvrätikud, ilmselt olid need beebi omad. Omavahel arutleti paar sõna saia valiku üle, kuid otsustati seemnetega leiva kasuks.
Ostlemisotsuste kohapealt jäi mulje, et mingid sooduspakkumised siiski pakuvad huvi, näiteks kohukesi valides oli näha, kuidas käsi ulatus mingit sorti kohukeste juurde, kuid sealt liikus käsi sinna, kus oli antud hetkel punane silt soodsama hinnaga. Kindel oli ka see, et tuldi ostma vaid vajaminevat, mitte mingisugust suurt shopingut.
Kui asi jõudis kassani, siis mees ladus koos naisega asjad ilusti letti ning siis võttis isa kärust lapse koos turvatooliga ning kassas maksis naine. Kui ostu eest oli tasutud ning mees koos lapsega ning naine koos kilekotiga suunduti otseteed toidupoest ning kaubanduskeskusest välja. Mis oli aga naljakas selle juures, siis naine ja mees olid mõlemad suhteliselt lühikest kasvu, ning arvestades seda, et toidukoti sees olid kartulid ning muud toidud, siis see kilekott tundus naise käes olevat palju raskem ,kui mehe käes oleb beebi koos turvatooliga. Kuid ju siis isa käes on turvalisem olla!

Poes veedetud aeg oli suhteliselt lühike, kuskil 18 minutiga said nad oma vajaminevad asjad kätte. Alates sellest hetkest, kui astusid keskusesse.



Tundus suhteliselt rahulik perekond olevat ning äsja lapsevanemaks saanud. Esmapilgul tundus küll, et naise jalas on püksid, ning seda terve vaatluse järel. Tundub, et noor perekond tuli kuskilt, ning otsustati kõik koos poest siiski läbi käia, kuigi minu arvates  mehe poes olek oli täiesti mittevajalik, oleks saanud isegi aega kokku hoida sellega, kui mees oleks lapsega nt autos, ning naine oleks käinud poes ära. Õnneks oli nende beebi aga terve poes oleku ajal suhteliselt vait, natuke jorises seal toolis, kuid kindlasti mitte ei olnud see jonn või pahameel beebil. Olen poes näinud igasuguseid peresid lastega,..beebidega.. kuid see noorpaar jättis rahuliku ning neutraalse mulje, ei häirinud nemad poes teisi oma käruga, ega ka neile ei jäänud keegi ette, ning kõik poes käik sujus ilusti.

Natuke mōtlemist :)))

Mōjustamise psühholoogia - terve hulk teooriat meie ostusooritamise ning müümise taga!

Kui keegi helistab ning pakub sulle müüa midagi, siis tavaline reaktsioon on: eiei, misasja.. Ei soovi.. ning loobitakse telefon ära. Kuid kas olete avasatnud end ka vahel sellises olukorras, et vastate 'jah'? Aga ise ka täpselt teadmata millele.. Selle taga peitub hulk hulk teooriat..ja praktilist harjutust..et saada kliendilt jah! Kuid samas, selleks ei lähe vaja sugugi palju, kōigest paar head nippi, ning esimesed sammud on astutud. Mulle on see tuttav teema, sest olen töötanud ise samuti telefoni müügis ning olnud ka ostja rollis, kellele kaup maha müüdi. Me kōik oleme kuidagi viisi reklaami ohvrid, selleks, et seda mōista, kuidas saab meid mōjutada, soovitan lugeda mōjustamise psühhholoogiast lähemalt :) 

Kommentaarium

Info allikas

Minu arvates on olnud pikka aega probleem, et kommentaariumeid kasutatakse, kui prügikasti. See tähendab, et kommentaariumeid on kasutatud, kui lihtsalt oma negatiivse poole välja purskamiseks, seal vōtavad sōna need, kes ei tea asjast midagi, kellel pole üldse oma arvamust asjast, vaid vaja lihtsalt roppusi vaja kirjutada. Enda kogemustest tean, et kui uudistes kirjutatakse midagi positiivset vōi head, ning tehes lahti kommentaarium, siis seal kirjutatakse palju negatiivset, ning seda kōike varju nimede all. Kōige suurem stressi allikas kommentaariumite negatiivsete kommentaaride all ongi see, et seda tehakse varjunime all, ning seepärast arvatakse, et vōib loopida sinna kōiksuguseid mōtteid. Samuti kōik sugused päevakajalised teemad, kus tōstatatakse küsimusi, kuid kommentaaridest vōib välja lugeda vaid lollusi. Ma arvan, et see süsteem on väga vajalik ning ōige, sest palju leidub neid inimesi, kellel oleks midagi asjakohast öelda, ning ka neid kes tōepoolest teavad asjast rohkem, kui info allikas algselt. Olen läbipaistvuse poolt!

V For Vendetta

Soovitan kõigil vaadata, eriti neil, keda huvitab, mis maailmas toimub :)

Kas kõiks mis me kuuleme ja näeme uudistes ongi nii?

Kas see kõik, mida me loeme igapäev uudistes ja näeme, mis maailmas toimub, ongi reaalselt nii?
Sellele olen viimasel ajal alles mõtlema hakanud. Lugedes igapäevaseid uudiseid ..neid korra sirvides..vaadates uudiseid..ja arvates, et maailma asjad on selged, siis usun, et kaugeltki mitte.
Kuid kui paljud sellele mõtlevad?
Usun, et see kursus on samuti selleks mõeldud, et me hakkaksime oma uudiseid läbi mõtlema, ning ka seda, mida me ise öelda tahame.
Kommunikatsioon on hea viis, millegi esitamiseks, näitamiseks või isegi uskuma panemiseks, see kuidas kommunikeeritakse miskit, see loob meile mingi kuvandi, mida kommunikeerija teha soovis.
Kuna olen riigiteaduste tudeng, siis kõige rohkem huvi pakkuv valdkond on minu jaoks poliitiline kommunikatsioon. Sealjuures on kõige paremini aru saada, palju kommunikatsioon tegelikult tähendab, sest ainult meedia kaudu, saab rahvas mõista poliitilist tegevust, mida parasjagu tehakse.

Toon siia ühe näite ajakirjandusest, kui info edasiandjast:
Voldemar Kolga artikkel
http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11822

Saar Polli uurimus oleks nagu näidanud, vähemalt ajalehtede järgi, et rahvas ihaleb kõva kätt, diktaatorit. Informatsioon oli nii tähtis, et presidentki ei saanud uusaasta- ja ka iseseisvuspäeva kõnes seda "fakti" märkimata jätta, manitsedes rahvast jääma truuks demokraatia aadetele.

Tegelikult ei olnudki küsitluses üldse "kõva käe" küsimust, uuriti, kas tahetakse tugevat juhti. Selline oli reaalsus. Reaalsus aga ei ole meile antud vahetult, s.t (peaaegu) keegi ei hakka uurima Andrus Saare aruannet¹ , vaid toetutakse ajakirjanduses esitatule. Rahvas, sh ka president, usub ajakirjanduses esitatut, kuna alginfo on raskesti kättesaadav ja vististi ka raskesti arusaadav.

Edasi muutus ajakirjanduse loodud reaalsuse tähendus: teade EMOR-i uurimusest "lükkas ümber" eelnevast uurimusest tuleneva teate - tegelikult ainult ca 10% inimestest tahab kõva kätt. Valitsus võis jällegi kergemalt hingata: rahvas on jäänud truuks demokraatia aadetele.

Kuidas sai siis tekkida selline ajakirjanduslik mull? Asi võis olla nii, et ajakirjanik rebis Saar Polli uurimusest välja küsimuse ja sellega seotud arvu, mida ta tõlgendas oma suva järgi kui diktaatori-ihalust. Presidendi Kantselei ei viitsinud raportit analüüsida (ei olnud aega) ning president tugevdas oma kõnega arvamust, eesti rahva seas on hulk inimesi, kes diktaatorit tahavad. Nii tekkiski ajakirjanduse abiga pealiskaudne teadmine, ajakirjanduslik mull, nagu öeldakse.

Poleks häda, kui tegemist oleks ainult pealiskaudse teadmisega. Häda on selles, et selline teadmine hakkab seostuma eelnevate teadmistega. Vähegi "mõtlev inimene" seostab diktaatori-ihalust kohe Savisaarega. EMOR-i uurimusest selgus aga hoopis ootamatu asi: tugeva käe all mõeldakse kõigepealt Savile, alles siis Savisaarele. Tegelikult polnud ju asi diktaatori-ihaluses, vaid soovis tugeva valitsuse järele, kes lööks korra majja. Nõrka valitsust ei taheta samamoodi nagu naine nõrka meest.

Sõltuvus

Interneti sõltuvus

Miks me seda teeme? Miks me selles nii sees oleme?

Mis on Internetisõltuvus ja kuidas see kujuneb? http://courses.cs.ut.ee/2007/internet/Main/InternetisõltuvusJaSelleNähud

Ineternetisõltuvus on tavaline impulsi kontrolli häire, mis eksisteerib mitte Interneti, vaid seal pakutavate teenuste suhtes. "Internetisõltuvus" on vaid üldistav väljend.

Internetisõltuvus, nagu iga teinegi sõltuvus, mõjub kahjulikult sõltlase psüühikale, läbisaamisele lähedastega, tööle, õppimisele. Inimene veedab järjest rohkem aega Internetis, algul tehes vajalikke kooli- või tööasju, otsides vajalikku informatsiooni ning tutvub erinevate võimalustega, mida Internet pakub, leides järjest rohkem tegevust, kuni on sellest niivõrdvõlutud, et veedab iga vaba hetke netis. Kui vaba aeg on sisustatud, hõivab see varem perega veedetud aja, hobide jaoks ei jää enam aega ning kool/töö jääb tagaplaanile. Eneselegi märkamatult võib inimene lõpetada sõltlasena.

Internetis veedetud ajaga liialdamist võib võrrelda hasartmängimisega. Paljud mängivad üle oma võimaluste, sunduslikus ja ennasthävitavas maneeris. Hoolimata negatiivsetest tagajärgedest ei pruugi nad suutelised olla lõpetama. Sama lugu on ka Internetiga: kool võib pooleli jääda või elukaaslane lahkuda, ometi osutub jututubade või interaktiivsete mängude tõmme võimsamaks.

Kas sina oled interneti sõltlane?

Lugesin kellegi blogi, ning seal oli juttu, kuidas sõbrannadega väljas olles internetis ikka istutakse. Isegi kui ollakse restoranis õhtustamas..

Kirjutasin otsingu mootorisse sõnad internet ja sõltlane ning leidsin sellise huvitava teksti, nagu ülaltoodud. Lugedes seda, siis sain aru, et asi ei puuduta päris mind. See oli kergendus.

Kuidas internetisõltuvust ära tunda?

Järgnevalt toon ära internetisõltlasele iseloomuliku käitumise:

• Kui tal parasjagu ei ole võimalik Internetis olla, siis ei suuda ta mõelda muust, kui otsib võimalust, et Internetti minna.
• Tal on vajadus olla Internetis iga kord järjest rohkem, et olla rahul.
• Ta ei saa ise kontrollida/piirata oma Internetikasutust.
• Kui keegi teda Interneti kasutamise ajal segab, ärritub ta ja muutub vihaseks.
• Ta kasutab Internetti, et probleemide eest põgeneda või leevendada abitust, süütunnet, ärevust, depressiooni.
• Ta tunneb võõrutusnähte(kerge ärrituvus, tujutus) kui Internetile juurdepääs pole võimalik.
• Ta varjab sõprade ja pere eest tegelikku Internetis viibitud aega.
• Internet on talle olulisem, kui pere ja sõbrad.
• Ta veedab terve öö Internetis, ta on kogu aeg väsinud, silmad on paistes, lihased pika arvuti taga istumise tõttu kanged.

Mina uue-maailma avastamisel :)

Tere uued blogisõbrad!
Minu nimi on Kathleen ja olen 21.aastane, õpin riigiteaduste  III kursusel ning võtan õppeainet kommunikatsioon ja ühiskond, mis tundub väga huvitav olevat! Eriti tundub see mulle huvitav seepärast, et võtsin sügise esimesel poolel ainet: poliitilin kommunikatsioon. Nüüd tean rohkem selle sõna 'kommunikatsioon' tähendust, ja huvitav oleks uurida ka seda ühiskonna üldises mõttes :))
Varem pole õppejõu Kaja Tamperega kokku puutunud, kuid esimene loeng mõjus väga positiivselt ja usun, et on tulemas põnevad neljapäevad :))



Kuid natuke blogimisest!

Blogi maastikul olen täitsa algaja. Tegelikult nii oleks vist vale öelda, sest teiste blogisi ma ikka olen aeg-ajalt lugenud. Kuid varem pole ise bloginud.
Tegelikult on mul oma arvamus ka sellest, mulle meeldivad jubedalt reisi blogid, kes kuskil käinud ning kes õpib kuskil teises riigis, neid on jube põnev lugeda :)) kuid kahjuks olen sattunud juhuslikult ka blogide peale, kus inimesed ei taltsuta üldse oma mõtteid ja kirjeldavad seal oma igapäeva probleeme, millel pole ei keele kasutus kontrolli ega mingisugust ..ei teagi kuidas seda öelda.
Ma ise pole kunagi mõelnud blogida, sest mulle tundus, et pole midagi tarka või õpetliku teistele öelda, kuid nüüd tunnen, et olen supi seees, :))) kuigi, esimest postitust kirjutades tundub see juba huvitav eksperiment!

Ilusat reedet kõigile.